Täna avastasin ,et olen isegi alustanud ka blogimist ja siis unustanud. Täna, nagu suurel pühal päris hea mõtiskleda arvutiga. Lugesin oma lapse blogi ja siis kurb, et ei saa talle seal toeks olla. Kuigi sai seal kaks nädalat jälle oldud, koos aega veedetud. Igastahes New York on üsna läbi kammitud, aga tagasi tahaks sinna jälle. See on fantastiline linn mis võlub sind oma sagimise ja meluga. Samas ,aga rahu mida see linn pakub, kõik on lihtne ja loogiline, inimesed ei sega üksteist, naeratavad ja kõrgustes majad, tunned ennast nagu teisel planeedil, kus kõik on tehtud sinu jaoks, aga keegi paku seda sulle peale, ise valid suuna ja tee kuhu lähed.
Täna mõtlen mida teha, saarde nagu ei saa minna kuna Tervise Arengu instituut arvab ,et nemad maksavad töö eest siis inimestele, kui nemad tahavad, see, et on kindel päeva määratud see neile ei loe. nuu mis teha, eks siis lähen järgmine nädal. Panen hundule hääled ikkagi sisse ja fotokas kaasa ning vaatame kuhu lähme kahekesi.Ilm fantastiline ja toas ka ei istu. Mida vanemaks seda vähem vaja läheb mind lastel , aga hea teada, et nad kõik kuskil. Nii et ilusaid pühi endale ja metsa jahile fotokaga
